Kui Tallinnas oleks tänavaid, kellel on oma iseloom, siis Vana-Kalamaja oleks kindlasti see sõber, kes ütleb:
“Ära kiirusta. Tule hingame koos.”
Kunagi oli see lihtsalt tee Kalamaja kalurite ja linna vahel. Täna on sellest saanud üks Tallinna kõige omanäolisemaid tänavaid — koht, kus vana puumajade hõng ja uus linnamelu kuidagi ootamatult hästi kokku sobivad.
Vana-Kalamajas on korraga:
-
natuke hipsterit,
-
natuke vana Tallinna,
-
natuke kohvikulõhna,
-
ja üsna palju tunnet, et inimesed päriselt elavad siin, mitte lihtsalt ei käi läbi.
Kõige parem viis seda tänavat kogeda ei ole tegelikult midagi “ära teha”.
Pigem:
-
vaadata rõdusid,
-
märgata vanu treppe,
-
kuulata kuidas tramm kauguses koliseb,
-
ja võib-olla võtta kohv kaasa ning lihtsalt kulgeda.
Sest Vana-Kalamaja ei ole väga “vaatamisväärsus”. Ta on pigem meeleolu.
Kunagi liikusid siin hobuvankrid, kalakorvid ja sadamaelu.
Täna liiguvad:
-
ratturid,
-
koerajalutajad,
-
disainerid sülearvutitega,
-
ja inimesed, kes ütlevad sõna “fermenteeritud” täiesti igapäevase näoga.
Aga kummalisel kombel töötab see kõik koos. Kui hästi vaadata, siis vana Kalamaja pole tegelikult kuhugi kadunud.
Ta lihtsalt kannab nüüd veidi moodsamaid jalanõusid.
Ja eks see uus jalanõu ei ole ka päris odav.
Kui kunagi peeti Kalamaja pigem “veidi kahtlaseks sadamaäärseks piirkonnaks”, siis nüüd on sellest saanud üks Tallinna ihaldusväärsemaid elukohti. Korterite ruutmeetrihind liigub siin üsna julgelt juba 4000–6000 euro kandis ning mõne eriti ilusa renoveeritud puumaja puhul isegi rohkem.
Mõnikord tundubki, et Kalamajas on lihtsam leida specialty-kohvi kui parkimiskohta.
Ja siis on muidugi Tops.
Kui Kalamajal oleks elutuba, siis see oleks ilmselt seal.
Tops ei ole lihtsalt kohvik või baar — see on koht, kus:
-
hommikul ei jooda kohvi, sest pühatakse õhtust,
-
pärastlõunal tehakse tööd,
-
õhtul juuakse veini,
-
ja keegi kuskil alati tunneb kedagi.
See on väga Kalamaja asi.
Võib-olla just sellepärast meeldibki Vana-Kalamaja nii paljudele inimestele — siin on tunne, et linn võib muutuda ilma oma hinge täiesti ära kaotamata.
Ja isegi kui vanad kalurid on asendunud sülearvutitega inimestega, on tänaval endiselt alles mingi rahulik mereäärne kulgemine.
Lihtsalt nüüd küsitakse kala kõrvale vahel ka oat milk’i.
Valikuliselt ülevaatlik tutvustus järgmiste objektide kohta:
Vana-Kalamaja tänav
Va
Lennusadama Meremuuseum, Vesilennukite angaar
Ohtralt auhindu kogunud enam kui 100 aastane ehitis, kus tänases muuseumikogus on püsieks üle 200 eksponaadi seotud Eesti merendusega.
Hoone on tellitud Vene Keisririigi poolt Peeter Suure Merekindluse kompleksi osana ning valmis aastal 1917, projekteeritud ja ehitatud Taani arhitektibüroo Christiani&Nielsen poolt. Algselt oli planeeritud kolm ehitist, kuid I maailmasõda katkestas plaanide elluviimise.
Põhiosas koosneb angaar kolmest betoonkuplist (kooriku paksusega 8–12 cm), mis toetuvad nurkades betoonpostidele. Tegemist on teadaolevalt vanima niivõrd suure raudbetoonist koorikkonstruktsiooniga – kolme kupli aluse pinna mõõdud on 36,4 × 116 meetrit.
Vesilennukite angaaride harukordsus tuleneb eelkõige konstruktiivsest lahendusest. Hoone koosneb põhiosas kolmest kaksikkõverast raudbetoonkoorikust (keskmine paksus 8–12 cm) ning neid nurkadest ja liitekohtadest toetavatest postidest, mida on kokku 36, neist 12 on diagonaalsed tugipostid. Koorikkonstruktsioonina on tulemus märkimisväärne nii ehitusteaduslikus kui -tehnilises mõttes.
Tegemist on teadaolevalt esimese nii suure (sillatud ruum mõõtmetega 36,4 m x 116 m) raudbetoonist koorikkonstruktsiooniga kogu maailmas. Angaaride konstruktsioonid arvutati tõenäoliselt välja niinimetatud membraaniteooria abil. Ehitusteaduse seisukohalt on tegemist ikka veel moodsa ehitisega, kuigi praegused normatiivid võimaldaksid betooni sees kasutada mõnevõrra optimaalsemat terasarmatuuri.
Vesilennukite angaaridega analoogilisi konstruktsioone hakati mujal maailmas rajama alles 1930. aastatel, eriti aktiivselt aga 1950. aastatel, kui koorikute teooria ning arvutusmeetodid olid juba suures osas välja kujunenud. Samuti motiveeris koorikute rajamist mitmel pool maailmas valitsenud ehitusmaterjalide puudus; koorikkonstruktsioonid on materjalikasutuselt väga ökonoomsed, ka tööjõu suhteline odavus ning modernistliku arhitektuuri monumentaliseerumis-tendents soosis suuri skulpturaalse vormiga ehitisi.
Huvitava faktina on võib välja tuua üldisema merelennusadamate võrgustiku paiknemise Eestis, millest kuus olid saartel - Saaremaal Papisaares, Kuressaares ja Sõrve lõukas, Hiiumaal Kõrgessaares ja Tahkunas ning Ruhnus. Mandril Haapsalus, Virtsus, Narva-Jõesuus, Kundas ja Pirital.
1940 miinitraalerid, Nõukogude okupatsiooni ajal kasutuses suuresti ladudena ning äärmiselt deformeerunud. 2004 Meremuuseumi kogu, 2012 renoveerimine (117MEUR).
Omistatud auhunnad:
-
Europa Nostra Grand Prix 2013 - Euroopa Liidu kõrgeim kultuuripärandiauhund.
-
Aasta Turismiobjekt ja Aasta Turismiarendja 2012
-
Muuseumirott 2012
-
Aasta Turundustegu ja Turundustiim 2012
-
Peresõbralikem muuseum 2012
-
Meremuuseumi direktor Urmas Dresen valiti Postimehe Aasta inimeseks 2012.
-
Lennusadama rekonstrueerinud ja tema visuaalse identiteedi loonud KOKO arhitektid ja Produktsioonigrupp on samuti saanud palju auhindu: muude seas
-
Parim Disainiobjekt 2012
-
Aasta Betoonehitis 2012
-
Aasta Ehitusprojekt 2012
Balti-Jaama turg
-
1870 Verneri laohooned
-
1950 Remondivalitsuse keskladu
-
1993 Balti Jaama Turg
-
2017 renoveeritud turu avamine
-
5+M külastust aastas
-
300+ kauplejat
-
20K m2 kaubanduspinda
1870. aastal valminud Balti raudtee peajaamaks oli Balti jam.
Nõukogude ajal asusid paekivist endistes Kniepi ja Verneri laohoonetes linna remondivalitsuse kesklaod.
Balti Jaama Turg avati aga Kopli tänava ääres laohoonete alal 1. oktoobril 1993.
Juba 2007. aastal hakati räämas turu asemele plaanima kaubanduskeskust. Vaidlusi tekitas turuhoone kõrgus. Läks siiski veel ligi kümme aastat, kui Kalamaja arengule jalgu jäänud turg lõpuks uuenduskuuri alustas.
